25.12.12
Jõulu esimene püha.
Seljakott sai pakitud ja üle antud veduritele, kes häbematult rõõmsate nägudega Norde Centrumis viimaseid sisseoste tegid enne laevale minekut. Ajasid mulle kohe bussireisinostalgia peale…

26.12.12
Jõulu teine püha
Liiga palju anti aega pakkimiseks. Jõudsin kokku kuhjata veel ühe spordikotitäie manti lohutades end mõttega, et ega seda (eriti) ei pea ju seljas tassima, ikka laev-rong-buss veavad.. Õhtuks olin oma telliseid täis kotiga sadamas. Pardusime edukalt koosseisus Kristjan, Taavi, Margus, Kristiina, Viljo, Piret, Ilja ja Täpp Eckerö Line’le, laveerisime osavalt mööda karaokesektsioonist ja alustasime Nipernaadi stiilis tutvumissessiooni.
Soomlaste iltta-jumppa-tanssi etteastete saatel saime teada teineteise nimed ja mõningased matkakogemused. Ilja, kes oli eelnevalt tollitöötajatega lähemat tutvust sobitanud, üritas nüüd sotsiaiseerumist vältida kõrvaklapid peas magamist teeseldes aga eks pidi temagi enda kohta lõpuks mõne seiga avaldama.
Jõudsin vahepeal WC-s proovida oma telefoni ujuvomadusi - see on nagu needus kohe, igal laevareisil selle telefoniga midagi juhtub.. Aga muus osas sujus laevareis viperusteta ja peale mõningast tunglemist olime laevast väljas, siis trammis ja peale väikest jalutuskäiku (kes krt ikkagi käskis need tellised ja kolm juturaamatut omale kaasa pakkida!) - raudteejaamas.
Rong jäi mõned minutid hiljaks, millest anti meile põhjamaise täpsusega teada. Laotasime end peagi vagunisse nr. 42 laiali ning poisid ootasid põnevusega, kas saavad omale kupeesse kolmandaks reisijaks mõne toreda soome naise.
Tutvusime ka rongi restoranvaguniga, kus minu kurvastuseks polnud sugugi nii lärmakaid ega lõbusaid hõimuvendi kui laevas või Tallinna kõrtsides näha saab. Tikusime restorani vaikelus paar tundi juttu puhuda ja läksime peale südaööd ära tuttu.
27.12.12.

Haltimaa tarekesse, kus HP, Kristel, Siim ja Edith meid juba pikisilmi ootasid, jõudsime pimedaks. Pakkisime käbedalt matka-asjad, sh. moonakoti + muu ühismant, kokku ca 6-7 kg per kärss.
Luristasime kärmelt sisse purgisupid ja hakkasime suuski alla sättima.
Ca 18-ks olime rivis, Hundid (suusamark!) all ning osadel ka muuseumiväärlised kepid käes - nutikamad tulid muidugi oma keppidega, mis kaalusid ligi 3 korda vähem aga ega matkal ei peagi liiga kerge olema ...

Rada viis meid alustuseks mööda saaniteed ülesmäge, kus saime lihased kiiresti soojaks vanu tuntud käär- ja treppsamme harjutades.
Lõpuks jäi asulakuma kaugele allapoole ja seljataha. Täiskuu paistel joonistusid välja pisikesed kummalise kujuga ja härmatisega kaetud puud ning pehmed ja kohevad hanged, mis sädelesid kuuvalguses nagu lapsepõlvemuinasjutt.
Suusatasime üle väikese järve ja rühkisime paksu lumega kaetud kaldast üles. Rada läks veel pisut ülesmäge ja jalad hakkasid lõpuks suuskadega harjuma.
Mõne aja pärast kohtasime kaht matkakelkude ja -suskadega soomlast
kes uurisid kuspoole meil minek. "Saarijärvele", teadis Karu ja soome matkajad pakkusid seepeale, et nad võtavad siis järgmise, kaugemal asuva hüti. Tõmbasid kelgurakmed selga ja läinud nad olidki.

Kõik oli lage ja tüüne, lumeväljal ei paistnud ühtki puud ega põõsast, nagu oleksime kulgenud kuu peal ning selline maastik kestis kilomeetreid.
Meie grupp oli pudenenud väiksemateks puntideks, aeg-ajalt ootasime tagumisi järele, külma peletamiseks jalgu trampides ja kätega vehkides. Aga mida ei paistnud, oli onn. Ja mingit märki polnud ka järvest. Kuna märgistatud rada läks ainult otse, me eriti ei muretsenud, heleda kuu valgel poleks me sellest saanud niisama ju mööda jalutada.
Sai täis 10 ja 12 ja 14 km., kuid majast polnud ikka märkigi.

Karu ja Kristel käisid vahepeal uurimas üht suuremat kivi ja hange, ega hütt kogemata selle all peidus pole.
Lõpuks hakkas Viljo GPS lähenevat järve näitama. Nühkisime jõuvarusid kokku võttes vapralt edasi kuni nägime taamal tulukesi ja siis ka onni.
Ja oh üllatus-üllatus, ennist kohatud soome paar ootas meid seal juba ees.

Tuli möönda, et olime tulnud hurraaga mööda valet rada valesse onni aga kuna kell ligines südaööle ning võhm otsakorral, maandusime pikema tseremooniata kirjade järgi 8-kohalises onnis (meie 13ne porukka + 2 sommi) ning hakkasime õhtusööki vaaritama.
Meie soome sõbrad, kes olid ennast just unele sättimas, ei paistnud meie poti-panni plärinast ja jutuvadast just erilises vaimustuses olevat ning asja ei parandanud ka põrandale sätitud pajast otse neile silmnäkku pahvivad aurupilved. Siiski jäid naabrid põhjamaiselt viisakaks ja teesklesid pele mõningast pomisemist magamist.
Karu ja HP uurisid vahelduseks kaarti, et korvata meie 45 kraadine ja ca 15 km-ne kõrvalepõige esialgsest matkaplaanist. Ehk siis järgmisel päeval ootas meid ees radadeta maastiku läbimine, mis tõotas tulla üksjagu põnev.
28.12.12.

Vähemkogenud suusatajatele osutus takistuseks sile kuid suht kõvaks ja jäiseks hangunud lumekoorik.

Saabuv pimedus tervitas meid kuningliku kuutõusuga ja maastik muutus põnevamaks. Sukeldusime väikesesse metsasesse orgu, kui nimetatada metsaks kummaliselt väändunud puuvõserikku, mille paksu härmatisega kaetud oksad meenutasid valgeid ja kohevaid põhjapõdrasarvi.

Õhtuks leidsime ühes jõekäärus omale sobiva laagriplatsi. Valik langes kohale, kus kasvas 2-3 raagus põõsast, mis pidavat meie 10-inimese telki suhteliselt hästi tuule eest varjama. Trampisime lume tasasemaks ja poisid hakkasid telki üles panema. Tuul lükkas telgikatte kummi nagu spinnakeri ja kui seda nelja mehega kinni poleks hoitud, olnuks võmalus sellega üsna huvitavaid lohesurfiharjutusi teha.

Igatahes sai laager peatselt püsti ja tõsiasi, et ees seisab külmööbimine (milleks ma sel talvematkal polnud moraalselt valmistunud) - ei tundunudki nii kole. Rahvas kogunes telgi keskossa köögi ümber tihedasse ringi, lasti käiku soojendavad joogid ning tehti ära ametlik tutvumisvoor. Elu oli jälle ilus.

Karu magas uhkes üksinduses telgi keskmises sektsioonis nagu vana jääkaru ise ja krõbistas öösel aeg-ajalt külge keerates meeleolukalt oma mati alla laotatud hõbedase termofooleumiga.
29.12.12.

Poisid klõpsisid teha piltpostkaarte teemal talvehommik tundras.
Olgu öeldud, et ka selge ilmaga ja vaadet piiravate küngasteta ei tulnud päike kordagi silmapiiri tagant välja. Päev läks küll valgemaks kuid sisuliselt koosnes see kella 10-st keskpäevani kestvast päikesetõusust, mis läks üle sujuvalt paaritunniseks loojanguks ning poole neljast pealelõunal oli jälle kottpime.
Täna pidime liikuma üle väiksema mäe oma esialgselt planeeritud marsruudile tagasi. Päeval nägime hulka põhjapõdrajälgi ning mootorsaanidega sõitvat kahte kohalikku, kes peatusid, et uudistada meie kampa ja küsida, kust ja kuhu oleme teel.

Kõik vist sellest atraktsioonist just kõige suuremas vaimustuses ei olnud aga enam-vähem ühes tükis saadi mäest alla. Erandiks Viljo suusk, mis otsustas jaguneda kaheks suht võrdse suurusega jupiks.
Jõudsimegi oodatud hütini Meekonjärvil, kus meie pettumuseks oli ennast juba sisse seadnud neli soome noort, kes olid kaljukindlalt veendunud, et majja üle 6 inimese ei mahu. Me oleks sinna vabalt 15 matsi ära paigutanud..
Parimad McGyver'id hakkasid nuputama, kuidas olematute käepäraste vahenditega Viljo suusk jälle liikumiskõlbulikuks saada.
Selle päeva lõpuks olid ka Edith ja Ilja suht kutud ning Kristiina köhis päris hirmuäratavalt ning korraks tekkis mul kahtlus, kas me siit üldse järgmisel päeval oma pundiga edasi liigume.
Peale tegusat suusapäeva hakkas väljas tuule käes kiiresti külm, seega pressisime ennast soomlaste tõrjuvat olekut trotsides kõik hütti süüa tegema ja riideid kuivatama. Sommid kolisid peale einet lavatsile ja piidlesid sealt meie tegemisi. Ja oli mida vaadata.

Kusagilt sai leitud nii 5 x 5 x 30 cm puuklots ning mõned kruvid uksehingedest ja teistest ebavajalikest kohtadest (need jäävad nüüd meie südametunnistusele) ning avati "Karu suusaremont". Peagi sai klotsist ja suusajuppidest osavate käte abil täitsa sõidukõlbulik suusk. Takseerisime mõnd aega seda imeriista ja Viljo otsustas paremate aerodünaamiliste omaduste saavutamiseks kannaosa alla teha väikese puidust kiilu, mida ta ahjutulevalgel taskunoaga vestma hakkas. Puhas romantika. Osavate kätega mehed on ikka toredadad :)

Õhtu edenedes kraamiti välja jäägrid ja muu sarnane kraam ning õhtusöögi valmimise ajaks oli soe kenasti sees ja ei tulnud ka sea moodi sööma hakata.
Väljas seevastu oli keeranud väiksemat sorti lumetormiks, mis potensiaalseid telgis ööbijaid just väga ei rõõmustanud. Vedurid ja Kristiina jäid majja soomlaste und valvama, meie ülejäänud kolisime telki, kaasas Helduri lohutav lubadus meie saapad tuppa sooja kuivama viia ja hommikul telki teed serveerida.
Öö telgis oli igati põnev, telgikate plagises nii kõvasti, et iga väikse suigatuse vahel tekitada mõtisklusi teemal, mis enne ära lendab, kas telgikate, suusad või meie välja jäänud seljakotid. Loomulikult olid kinni sidumata jäänud kõik torminöörid, samas saabasteta välja silgata, et midagi olukorra parandamiseks ette võtta, ei tundunud ka väga perspektiivne mõte. Niisis talusime stoiliselt telgi paukumist ja sisekattelt näkku sadavat lund ning kirusime HP-d tema salakavala plaani pärast, mis takistas meil onni redusse minna.
30.12.12.
Hommikul oli puhas rõõm näha värsket ja puhanud HP-d telgi uksest sisse astumas, teepott käes. Mida meil telgis loomulikult polnud, olid teetopsid. Niipea kui ööseks konfiskeeritud saapad tagasi saime, kolisime krõbinal tuppa külmast kangeid konte sirutama.

Liikuma saime ehk 10 paiku, ilm oli veidi sombune aga muidu kena ja Viljo värskelttuunitud suusk käitus igati eeskujulikult.
Mõned km-d liikusime mööda jõge, mis pakkus esimestele liikujatele vahvaid üllatusi kohtades, kus muidu suht paks jää oli ära lagunenud ning oli võimalus lume all peidus olevatesse jääaukudesse kukkuda. Märjaks vähemalt keegi ei saanud.

Jõudsime kohta, kus jõgi keeras kanjonisse ning meid ootas kombineeritud mägironimisharjutus suuskadega.
Igatahes nõkerdasime end ka sellest künkast üles ja saabuva pimeduse varjus saime taas laskuma hakata.

Päris all tegime karjusehüttide juures väikese eine. Igavuse peletamiseks esitas Karu efektse minilaskumise maandudes stiilselt pea ees lumes. "Pani täppi", nagu ta nentis, kuigi antud stiilinäite seos Täpiga on seniajani selgitamata..

Pitsusjärvile jõudsime tihedas lumesajus.
Pealmpide valgel lumetunnelis liikudes oli võimalik orienteeruda vaid GPS-i järgi, nähtavus oli sõltuvalt lambi tugevusest 3-10 meetrit. Proovisime järvele joonistada HP initsiaale meenutava suusajälje enne kui gepsu abil lõpuks onni leidsime.
Hütt oli õnneks vaba, pakkisime kola laiali ja pidasime järgmise päeva sõjaplaani, mille kohaselt peaksime tõusma kell 6, et mobiilsema grupiga seljakotivabalt ära käia Haltil - ca 24 km sipstigi sinna ja tagsi. Mis tundus suht ambitsioonikas plaan, arvestades meie seniste, sellest ligi poole lühemaks kujunenud päevateekondadega.

Päris all tegime karjusehüttide juures väikese eine. Igavuse peletamiseks esitas Karu efektse minilaskumise maandudes stiilselt pea ees lumes. "Pani täppi", nagu ta nentis, kuigi antud stiilinäite seos Täpiga on seniajani selgitamata..

Pitsusjärvile jõudsime tihedas lumesajus.
Pealmpide valgel lumetunnelis liikudes oli võimalik orienteeruda vaid GPS-i järgi, nähtavus oli sõltuvalt lambi tugevusest 3-10 meetrit. Proovisime järvele joonistada HP initsiaale meenutava suusajälje enne kui gepsu abil lõpuks onni leidsime.
Hütt oli õnneks vaba, pakkisime kola laiali ja pidasime järgmise päeva sõjaplaani, mille kohaselt peaksime tõusma kell 6, et mobiilsema grupiga seljakotivabalt ära käia Haltil - ca 24 km sipstigi sinna ja tagsi. Mis tundus suht ambitsioonikas plaan, arvestades meie seniste, sellest ligi poole lühemaks kujunenud päevateekondadega.
31.12.12

Tipugrupp sebis end siiski HP sapiseid märkusi trotsides suht kiiresti matkavalmis ning startisime hütist tavapärasel ajal kui õues juba suur valge väljas.

Taas üks imeilus talvehommik, ilm selge ja lõunataevas tuttavalt punase-roosatooniline.
Tempo oli hea, samm hakkas veidi juba päris suusatamist meenutama ning meie lootus veel vana aasta viimasel päeval soome kõrgeima tipu - Halti (1324 m.) otsas ära käia sai jõudu juurde.

Ainsana kulges kadestamisväärse kergusega tipu suunas Margus, kelle spets-matkasuusksadel erinevalt meie omadest ka mingi pidamine oli. Me ülejäänud jäime truuks oma "lehmad-libedal-jääl" stiilile.


Tippu jõudsime 14 paiku: 12 km. ülesmäge ajaga veidi alla kolme tunni oli senise matka kohta märkimisväärne saavutus.
Tegime ära kohustuslikud tipupildid, pistsime kinni juustu kondentspiimaga ning panime vilega alla tagasi.

Kohati sujus allaliuglemine päris hästi, kuid aeg-ajalt andsid suusad siiski mõista, et slaalomivarustuseks ei tasu neid pidada. Külje- ja taguotsapidur oli ikka väga kiire tulema. Eriti edukad saltod õnnestus teha Karul ja Kristelil, viimase hangitud sinikad sel nõlval osutusid hiljem suuremaks vaatamisväärsuseks.
Kokkuvõttes jäid pütilaua-suusakooli jüngrid enam-vähem ühte tükki ja hoogsal sammul purjetasime tagasi hüti poole, kuhu jõudsime napilt peale pimeduse saabumist. Tipust kojusõidule oli meil kulunud ca poolteist tundi. Bueno!

Hütt oli vahepeal muutunud tõeliseks saunaks, poisid higistasid palja ülakerega ja agaramad käisid leilivõtmise vahel õues lumes püherdamas.
Nipernaadi peab igatahes järgmisel korral talimatkavarustusse bikiinid või topid sisse kirjutama, et naised mõnel kenal talveõhtul kuumarabandust ei saaks.
Lõime keskööd oodates kaartidega aega surnuks, saateks Ilja telefonist välja võlutud klassikalised muusikapalad. Kogu mansaft selles pisikeses onnis mõjus suht sürrilt.
Suur juht ja õpetaja demonstreeris meile vahepalaks (peale viskit ja uinakut) peenemaid joogaharjutusi. Meid aga vaevasid endiselt maisemad mured, kust veel mingit jooki või pidusnäkki välja võluda. Kaalumisele tuli variant saata kedagi pommivööga sõbralikule terrorismiaktile soomlaste telki, mis oli vahepeal meie onni naabrusesse püstitatud. Kindlasti tahaks sommid meile loovutada midagi oma varudest...

Lõpuks jõudis kätte südaöö, tegime vist juba uinunud naabrite äratamiseks paar pauku, limpsasime ära tallelepandud aastavahetusevahuka ning pugesime ära põhku.
Uue aasta vastuvõtt.MOV
Jõudsin veel mõelda, kas sellisele kasinale aastavahetusmürglile peaks järgnema sama "külluslik" aasta ning jäin rahutusse unne.
Uue aasta vastuvõtt.MOV
Jõudsin veel mõelda, kas sellisele kasinale aastavahetusmürglile peaks järgnema sama "külluslik" aasta ning jäin rahutusse unne.
01.01.13.

Suht käsikaudu jõudsime orust jõeäärse kanjonini, mille nõlva mööda asusime üles rühkima, seal läks pilt juba vähe selgemaks.


Et mahajääjaid kiiremale tempole turgutada, sai Edithi kott Karu selga monteeritud ning laskumine võis jätkuda, mis tegelikult polnudki eelmisel päeval Haltil kogetuga võrreldes teab mis hull. Lumi oli paks ja pehme ning sissesõidetud jäljes kulgedes võis sõitu täiesti nautida.

Pealelõunal jõudsime Meekonjärvile, kus tegime lõunapausi. Eineks oli singi-shokolaadi-puuviljavalik, mis sai alla loputatud kergelt jahtuma hakkava teega. Ligi pool maad oli veel minna.
Edasi liikusime veidi maad mööda tasast jõesängi, mille lume alla peidetud jääaukudega olime juba mõni päev tagasi tutvunud. Igatahes said meie "rajamasinad" nendesse aukudesse kukkudes omale päris hea pidamise suusa all.
Järgmisteks atraktsioonideks oli taas mõnesajameetrine tõus mäkke, mis oli parajalt jäine ja libe ning ühe kanjoni ületus üle rippsilla, kus suuski alt ära võttes sai pea vööni lumme astuda.

Tänase päeva korraliku koormuse alla murdus esimesena Viljo suusk, mida tugigrupp rajale putitama jäi.
Ülejäänud porukkaga rühkisime läheneva öö ja väsimuse kiuste vapralt edasi. Eriti huvitavaks sai see rajalõik Iljale, kel lisaks suusavilumusele puudus ka pealamp ning kes sai oma Huntidega mäest alla sõites aina raja kõrval hanges maadelda. Et tal seal pimedas üksi liiga põnev ei hakkaks, võtsin oma veel hingitseva pealambiga talle sappa.
Ülejäänud porukkaga rühkisime läheneva öö ja väsimuse kiuste vapralt edasi. Eriti huvitavaks sai see rajalõik Iljale, kel lisaks suusavilumusele puudus ka pealamp ning kes sai oma Huntidega mäest alla sõites aina raja kõrval hanges maadelda. Et tal seal pimedas üksi liiga põnev ei hakkaks, võtsin oma veel hingitseva pealambiga talle sappa.
Viimased kilomeetrid tundusid lõputud. Arutasime Taaviga lohutuseks, mitme minutiga normaaltingimustes oma murdmaasuuskadega need 3-4 km läbitud saaks. Noh, meie liikumistempo oli sellest ehk natuke alla 10x aeglasem.


Imbusime sisse ja tegime olemise mõnusaks keetes pangede kaupa teed.
Saatsime Marguse koos vahetussuusaga Viljo poole teele, kes luureandmete kohaselt hetkel ühel suusal laagri poole liipas.
Kaheraudne gaasipliit, väike ahi ja meie kuumavereline matkaseltskond küttis taas onni nii tuliseks, et mehed käisid jälle palja torsoga väljas lumeingleid tegemas.
Kuidas mu Lapi matkavarustusest rannariided ikkagi välja jäid, ei saa kuidagi aru.

Õhtule järgnes hullult palav öö, pesuväel magades magamiskotti küll enam peale ei tahtnud võtta, aga nagu öeldud, ega matkal ei peagi kogu aeg mugav olema...
02.01.13.

Eriti sheff oli pea kilomeetripikkune sirgjooneline laskumine mööda asfaltsiledat lauget nõlva - sellisel maastikul liuglemist olen ma enne vaid unes näinud.
Margus kulges endiselt oma "paralleeluniversumis" liueldes kadestamisväärselt mängleva kergusega meist vahepeal kaugel eemal, -ees või tagapool mööda puutumatut lund.


Siia olid jõudnud ka meie esimese õhtu naabrid, kes vaatamata meie öistele sigadustele ikka viisakat vestlust arendasid.
Ilja, kes oli juba vana aasta õhtust saadik meie kesise matkalobi pärast murelik, sai soomlastega kaubale ning mõne aja pärast nägime teda juba nende moonakotti revideerimas, mille tulemusel leidis põhjanaabrite leib, pähklid ja veidike shokolaadi 5€ eest uue õnneliku omaniku.

Innustatuna sellest, et lõpp juba peaaegu paistab, tuhisesime edasi murdmaasammul, milleks matkasaapad ja Hundid ikkagi hästi ei passinud - pidin tõdema järgmisel päeval oma paistes ja kaunilt lillakasmustaks värvunud suurt varvast inspekteerides.

Ees seisis viimane lõbustus, allasõit mööda paari kilomeetri pikkust ja parajalt kurvilist saaniteed, mis meenutas keskmisest veidi laiemat, lumevallidega piiratud bobisõidurada.
Ja seda ta oli, päris hea vungi sai pimedal rajal sisse - minu pealamp ei valgustanud enam tuhkagi - vähemalt polnud teel kive ega põõsaid, mille otsa koperdada ning pidurdada sai turvaliselt pea ees rajaäärses hanges. Saha ja lastud varese segastiilis jõudsin õnnelikult alla.

Lõpuks olid kõik kohal ning ka matk sisuliselt läbi. Tatsasime hanereas oma bussi ja majutuspaiga poole.
Need, kes tsivilisatsiooniga nii kiirelt kohaneda ei jõudnud, tulid poodigi suuskadel ja seljakott seljas.

Ees ootas priske õhtusöök ja soe saun ning juba järgmiseal päeval asus rongirahvas Kolari ja bussirahvas Muonio poole teele.
Kuna eriti pikka lahkumistseremooniat ei peetud, kasutan siinkohal juhust, et öelda:
"Tore oli teiega, kallid kaasmatkajad! Kallistused ja lugupidamine!"
Taaskohtumisteni,
ikka teie
Täpp
Pics by Margus, Taavi, Siim & Kristjan
GPS jälg kaardil