Mont Blanc 2012 e. suvepuhkus Lõuna-Prantsusmaal

02.07.

Hea et sain üle-eelmisel päeval teada, et lennuk läheb välja 4.  mitte 5.juulil - lennukist mahajäämine ei oleks onud reisile hea sissejuhatus :)

 

04.07.

Koguneme enne keskpäeva lennujaama. HP (meie pealik) põrnitseb pahaendeliselt minu suht mõttetult koti välisküljele kinnitatud kirkat ja asub pikema tseremooniata minu pesu seljakotist lennujaama põrandale laiali puistama. Noh midagi eriti huvipakkuvat mu varustuse hulgas ei leidu, HP topib võidukalt kirka seljakotti ja saan oma nodi taas märssi tagasi pressida. Revisjon sellega lõppenud.

Lend kulges sujuvalt, vahemaandumisega vist Varssavis. Tore et ma pole üldse kursis, mis linnas me maanduma peame ja mis riiki või kohta meil plaanis laagrisse jääda. Selgub et maandume Genfis ja sealt sõidame edasi Chamonix'sse.

Lendame üle Genfi järve, mis on õhtuvalguses tindikarva. Selle ümber troonivad majesteetlikud lillakassiniste rünkpilvedega rüütatud mäed, mis tõotavad äikest. Veidi sünge aga samas põnev algus.

Genfist hüppame transferibussile ning jätkame lennukil alustatud tutvumist. Protsessi edendamiseks kraamis Kalle välja mõned traditsioonilised viinamarjamahlal baseeruvad joogid, mille saatel sõit ja sotsialiseerumine edenesid nagu lepase reega.

Kämpas ootasid meid Karu ja Lehtsabad, kes juuresoleval pildil leiduva taara järgi otsustades polnud meid oodates aega asjata raisanud.

(Lehtsabade seiklustest täpsemalt: Lehtsabade Alpi tripi blogi)
 

Igatahes oli meil telgiplats olemas ning südaöö lähenedes kasvasid meie lämisemise detsibellid piisavalt kõrgeks, et kämpingu omanik pidi üsna mitu korda meid manitsemas käima: „Can you speak more slowly please!“. Me siis proovisime aeglasemalt rääkida aga vist mitte  piisavalt, sest prantslasest omanik tuli meid veel mitu korda veenma et me "more slowly" kõneleks ja seda enam mitte väga sõbralikul toonil.

05.07.

Oli üks suhteliselt uims linnapäev. Saime ülevaate Chamonix' spordi- ja matkapoodidest, mida ma pole sellises kontsentratsioonis veel üheski linnakeses näinud. Külastasime naistega üsna kehvapoolse köögiga aga miskipärast kohalike seas populaarset kohvikut - ilmselt turismilõksule mitteomaselt soodsate hindade pärast.

Päeva kokkuvõte: mittemidagitegemine ja turism on ülimalt väsitavad tegevused.

Õhtupoolikul lõbustasime end laagris, kus Karu kui tuntud loodusesõber oli hubasemaks olemiseks oma telki sipelgate jaoks karbitäie suhkrut pannud. Kahjuks oli karp ümber läinud aga et sipelgad väga ei nutaks, aitas Grete (Hõbesaba) selles suhkrumajanduses abivalmilt korda luua.

Veel degusteerisime kohalike meistrite tooteid (100% Pur Jus) ning varsti saime kaela paduvihma.

Kolisime ennast kärmelt varjualuse alla, kus väljamaalased muu hulgas pesu kuivatasid, millest me ei lasknud end eriti segada.

 

 

 

Õhtu möödus backhose ülistamise ja kasside teritamise tähe all. Magama saime eelmise õhtuga võrreldes suht normaalsel kellaajal.

 

 

06.07.

Hommik algas taas vihmasajuga, mis mõistlikuks ärkamise kellaajaks järele jäi. Kuna olin mitmepäevasest lebotamisest rahutuks muutunud, sebisin kähku linna pealt ühe rattalaenutuse ja marsruudi, rääkisin meie naised Ene ja Kersti omale kampa ja läinud me olimegi.
 

Nagu hiljem teada saime, läks ülejäänud seltskond jalutuskäigule Lac Blanci äärde. Et põnevam oleks, tatsas kogenud alpinist Kalle (Karu õhutusel) lume peal sandaalides, millest oli üksjagu showd saanud.

 

 Olin enne rattalaenutuses inglise-prantsuse segakeeles selgeks teinud, et mingit karmi down- ega uphilli me sõita ei taha ja sain selle peale oma valdusse sobiva marsruudiga kaardi, mille Ene krapsti oma pükste küljetaskusse pistis.

Kõigepealt oli meil hullult tegemist, et külast välja õigele teeotsale saada. Leidsime üles linnaservas asuva spordikeskuse, suhtlesime mitmete kohalike ja mittekohalikega, tegime sellele umbes kolm tiiru peale ja juba olimegi enam vähem õigel rajal :). Kimasime mööda puudevarjulist alleed veel paar kilomeetrit, kuni teede lahknemise kohal tekkis mõte kaarti vaadata, et kuhu edasi. Aga mida polnud, oli kaart. Ene tuhnis oma taskud paar korda läbi, vaatasime üle seljakotid, ega kaart vahepeal sinna pole teleporteerunud, sõitsime veel korra läbi teelõigu spordikeskuseni aga ei mitään .. kaarti põle. Nagu ütlevad kogenud Nipernaadid, kaardid ongi nõrkadele ja otsustasime minna niisama. Paar kohanime oli mul ka meelde jäänud ja üksikud teeviidad paistsid väljas olevat. Tehtud - mõeldud!

Sõitsime parkmetsa pidi välja romantilise Les Bois (hääldatakse ilmselt lebuaa) nimelise külakeseni, nautisime Prantsusmaa pastoraalset idülli ja tegime puuvirna otsas väikese eine. Ilm oli soe ja päike paistis. Tõeline suvepuhkus Lõuna-Prantsusmaal.

 

 

Sealt väntasime ülesmäge Argentiere'i poole, kuni tee keeras üsna metsa ja oli valida järsu ja veel järsema tõusu vahel. Kuna teeviit, millel oli seesama mulle ainsana meeldejäänud kohanimi, näitas veel järsema tõusu suunas, keerasime sinna. Alguses proovisime vapralt ratta seljas üles rühkida, siis vastupidi, ratas seljas treppi meenutavat kivist rada pidi tõusta.

 

Sai ka orava kombel üle mahalangenud puude ronida, kaherattaline sõber kaenlas.

Võimlemist oli igal juhul piisavalt ja mõnes kohas sai rattaga sõita ka. Omapärane arusaam on neil prantslastel ikka rattateedest, peab ütlema. Mõne aja pärast tuvastasime, et oleme punasega märgitud rajal, mis suusamäel kogenud sõitjate tasemele vastab, head punase raja memmed oleme ikka küll! :P

Pärast Argentiere'i külakeses valgete inimeste kombel kohvikus teed ja kohvi juues ning tourist-information'ist saadud uut kaarti uurides saime teada, et olime esialgu plaanitud teekonnast umbes 2x pikema ja mõne kraadi võrra raskema variandi valinud.

 

Aga igal juhul rattaga mäes ja metsas matkata oli tore ja oma saavutuste üle rõõmsatena kihutasime alla tagasi, porijutid taga. Päeva lõpuks keeras jälle vihmale, nii et Chamonix'sse tagasi jõudes olid meil ette näidata mõjuvad porised vöötoravate sõjamaalingud.

Õhtul jätsid Lehtsabad meid omapead ja kolisid laagrist minema vahelduseks Hedi juurde külla.

 

Alpid vaatasid oma lumistest kõrgustest kämpale alla, tehes mind järgmisel päeval ees ootavate lumeharjutuste pärast pisut murelikuks. Arutlesin veel enne magamajäämist omaette, kes krt mulle on pähe pannud selle hullu mõtte siia ronida ja kes mind sellele ekskursioonile üldse registreeris.

07.07.

Esimene lumeõppus Mer de Glace'l.

Hommikul pakkisime ennast varakult kokku ja vudisime kogu talivarustus kaasas ja vatid seljas rongile. Kummaline oli seejuures näha kohalikke ja vähem kohalikke lühikestes pükstes ja kleidikestes tänavatel jalutamas.

Mer de Glace'le (kõrguseni 1913 m) viis raudtee, mille ajaloost sai suurtelt piltidelt ja juuresolevatelt infotahvlitelt päris hea ülevaate. See ehitati valmis 1909 aastal, peened preilid ja härrad käisid liustikku imetlemas ja julgemad ka ringi patseerimas. No me ka kehvemad ei ole.

Liustikule jõudes selgus, et Pärtel on rongi maha unustanud matkakepid ja ta pidi rongi tagasitulekut ootama jääma. Ülejäänud grupp suundus kaljuseina pidi kulgevate redelite poole, mille kohta oli Kalle meile eelnevatel päevadel värvikaid õuduslugusid rääkinud.

 

 

 

 

 

Kuna minu vaimusilmas oli valmis joonistunud juba ca km kõrgune püstloodis otsejoones alla kulgev ja kergelt tuules kõlkuv redel, siis reaalsus oli mõnevõrra leebem. Kaljusein polnud nii järsk kui olin kujutlenud ja redelilõikude vahel oli piisavalt sirutamise ja puhkamise ruumi.

 

Käes HP kindel käsk mitte redeli külge liibuda ja sirge seljaga (mitte pensionäri kombel!) reipalt alla astuda, jõudsime varsti jää ja lumeni.

 

Panime kassid alla ja harjutasime nendega mäest üles, alla ja mäekülje peal käimist. Mingil hetkel panime ennast ka julgestusköide, mis tagantjärele mõeldes võis sel kaunis tasasel jääväljal jalutades suht idiootlik välja paista.

 

 

Mõne aja pärast kohtasime Kallet ja ülejäänud lillenuusutajate gruppi, kes lisaks lilledele olid sisse nuusutanud ka paar kohaliku veini. Seekord olid Kalle lumele isegi matkasaapad jalga pannud. Veiniklaas käes ning lahke naeratus kõrvuni, viipas ta lähema päikesepaistel sulava jääplatsi suunas: „See on teile hea laagriplats küll!“. Ju siis on, kui kogenud alpinistid nii ütlevad...

Helduri õpetussõnade saatel asusime „patja kobestama“, mis tähendas, et sobiv telgialune plats tuli kirkaga vähe kohevamaks toksida, et jää külje all liiga kõva poleks.

 

Selle tegevuse juures olid meist mööda jalutavate turistide näod igat senti väärt. Keegi ei julgenud otseselt küsida, mida paganat me seda niigi lahjaks sulanud liustikku kirkadega kopsime. Aga olen valmis mürki võtma, et mõned koputasid mõttes oimukohale küll.

„Voodid“ tehtud ja telgid üles pandud, suundusime suuremate jääküngaste poole, mille maalilised kõrged ja järsud kurrud pakkusid piisavalt tegevust.

 

 

Ronisime nüüd juba köite kui kasside abil üles ja alla. Vahepeal oli meiega ühinenud Karu, kes oma individuaalprogrammilt saabus. Kui küsisin, kus ta ära käis, viipas ta kaugel-kõrgel paistva eriti järsu mäeharja poole. Arvasin, et teeb nalja, aga nagu hiljem piltidelt näha oli, siis seal võimatult järskude harjade otsas ta tõesti ronimas käiski.

Meie tegime edasi oma jäälõhe-ületamise hüppeid ja muud tsirkust, sealhulgas hädalise (HP esituses) väljasikutamine liustikulõhest.

 

 

 

 

Kui HP muidugi päriselt abi vajanuks, siis meie toetusel oleks ta suht kiiresti oma kaunist kaubanduslikust välimusest ja elunatukesest lahti saanud. Aga nagu öeldakse, harjutamine teeb meistriks (või harjutajaks) ja rõõmsalt köies tatsasime jääõppuselt oma vastpüstitatud telklaagri poole tagasi.
 

Vahepeal veendusime ka kõrgmäestikuõhu hallutsinogeenses mõjus. Ühes lõhes nägime selgelt üht seljakotti - sellist rohelist värvi ja mustade taskutega – ning imestasime tükk aega, kuidas see ikka niiviisi siia maha jäeti. Karu ja Pärtel panid üles korralikud jaamad, et päästeoperatsioonile minna ja kui Karu oli lõhes juba enam-vähem „kotini“ jõudnud hakkas kostma üsna pahurat urinat teemal, kus see kott nüüd siis on ja mida me õigupoolest kotiks olime pidanud. Peale ühe porise jääkamaka polnud seal midagi..

Tee pealt leidsime veidi küttematerjali, millest sai tänu Pärtli kannatlikkusele päris korralik lõke. Vaid grill-liha jäi seekord kaasa võtmata.

 

 

08.07.

Jää peal veedetud öö ei olnudki väga külm. Minu Koduekstrast pärit penorull koos termokilega ajas asja peaaegu ära ja öösel rulli alla lükatud jope oli ka abiks.

Hommik oli sombune ja sadas kerget lörtsi. Sõime ära ülessoojendatud ning potti sadanud lobjakast vähe vedelamaks muutunud tatrapudru ja asusime tagasiteele. Karu oli juba varahommikul oma personaalsele treeningprogrammile minema kimanud.

Ilm läks ilusamaks, suisa päikegi tuli välja. Redelitele lähenedes ja seal rippuvaid turistide horde nähes tekkis spontaanselt plaan minna üles teist kaudu, jääkoobaste juurest, milleks tuli enne veidi maad mööda rusunõlva ronida. Seal nägime meile vastu tulemas ja kõigest väest „Karuuu!“  hõiskavaid Lehtsabasid. Kerge pettumus selle üle, et Karu meie pundis pole, nende head tuju siiski ei rikkunud.

Vaatasime üle tehisjääkoopad ja infotahvlid selle kohta kui suur ja võimas see Prantsuse pikim  liustik oma hiilgeaegadel on olnud. Nüüd sulab ta kiirusega pea 100 m. aastas, ehh varsti ei jäägi midagi järele…

Veetsime rongijaamas veel üksjagu aega päikest võttes, tutvusime mäekristallide muuseumiga ning vaatasime fotokast üle oma jääõppuste pildid.

Õhtul lebotasime peale edukat aklimatiüritust oma koduseks saanud Les Arolles'i kämpas, „nukuteatriks“ ristitud varjualuse all. Ma arvan teised kämpingulised olid juba leppinud selle kultuurilise iseärasusega, et üks kamp idaeurooplasi vihmastel aegadel nende värskeltpestud pesu vahel elab.

 

 

09.07.

Teine aklimatipäev Valle du Midi’l.

Taaskord toppisime kogu oma talivarustuse selga ja kotti. Kirusin Karu, kelle telgi omale kauba peale täies tükis lisaballastiks sain sest mul polnud veel õrna aimugi kui pikalt ning kuhu meil seljakottidega jalutada tuleb.

Üles viis meid lääne turistide väärilise piletihinnaga tõstuk (sinna-tagasi vist 47€). Aga Aiguille du Midi tipujaam (3777m) oli ka lahe. Järsule kaljunukile rajatud ehitises olid olemas nii kohvikud, suveniiripoed, WC-d kui niisama pakkimiseks ja tshillimiseks mõeldud lebolad. Seal vaatasime üle ka Alpi tippudes harrastatavatele ekstreemsustele pühendatud näituse: videoinstallatsioonidega ja puha - väga innustav motivatsioonipakett igal juhul.

Panime alla kassid, vööle kirkad ja julgestusköied ning astusime lumisele raudpiirdega rõdukesele, mille otsas väraval oli väga mõjuv silt: „Stop! For alpinists only!“. Tegime alpinistinäod pähe ja astusime riburada väravast läbi järsult allapoole looklevale rajale.

 

Põlved kergelt nõrgad üritasin kõrgete astmetega lumetrepist külg ees alla hiilida, millega teenisin ära Helduri loengu teemal kassidega mäest laskumise tehnika.

Olgu öeldud, et kõrgust ma kardan patoloogiliselt, eriti kui sellega kaasneb reaalne võimalus komistamisel kusagile järsakust alla lennata..

 

Allpool läks rada laugemaks ja samm kindlamaks. Kuid kõrgusest ja hõredamast õhust tingitud kerge peapööritus ja pingutusele mittevastavalt kõrge pulss oli täitsa olemas. Tuli tuttav ette see „südamehaige kosmonaudi tunne“, mida millalgi 10 aastat tagasi Andides kogenud olin.

 

Valisime Midi orus omale välja mõnusa platsi koos kööginurgaga ja asusime telkide jaoks auke kaevama. Lume kühveldamise vahenditena sai kasutada sööginõusid ja paari väikest labidat, mis kamba peale kaasas olid. Õnneks oli lumi suht pehme, nii et sain oma plastkausikesega kaevamistöid teha küll.

Kui olin ca tunnikese oma kopsikuga möllanud, vaatasin et poistel – kes olid oma telgiplatsi kujundamiseks suisa kaks labidat hõivanud, edeneb töö palju paremini. Läksin ajasin jalad harki ja käed puusa ning nõudsin üht labidat endale. Noormehed vaatasid mind ilmselge hämminguga, et mismõttes peaks nemad ühe labidatest ära andma, neil pole ju veel töö tehtud. See, et mul ilmselt varahommikuni supikausiga kühveldades augu kaevamine aega võtaks, neid karvavõrdki ei seganud. Mehed, krt! Trampisin veel natuke jalgu ja sain õnnelikuks labida omanikuks ning mõne aja pärast mahtus telk hästi pressides auku juba peaaegu ära. Testisin ära ka telgi lennuomadused, vaevu sain sabast kinni enne kui Karu Attack oleks omapead plaginal Mont Blanc'i poole minema purjetanud.

Telgid lumme kaevatud, läks osa punti luureretkele, me läksime Ene ja Kerstiga Refuge des Cosmiques'i hütti (3613m) kaema.

 

Peab ütlema, et see oli mu selle reisi suurim ego-trip. Enda arvates hirmus karmi väljanägemisega mehed, keda hüti söögisaal puupüsti täis oli, vahtisid meid nagu kummitusi, kui me sisse jalutasime ja nende elamist-olemist kaesime. Naisi nägime selles mõnesajapealises matkajate massis tõesti vaid paar tükki. Siin toimus ikka tõeline aklimati-üritus, sest kui väljas oli õhk veidi hõredam, siis majakeses ei olnud enam mingit hapnikku, pluss higiparfüüm - kahju hakkas kohe neist vaesekestest. Hull läpats ja tunglemine tüütasid meid varsti ära ja jätkasime suvepuhkust Lõuna-Prantsusmaal õhtupoolikuga oma mõnusas privaatses lumme kaevatud telklas.
 

Kuna tarka teha polnud muhvigi, hakaksime lummememme ehitama, millest sai lõppkokkuvõttes meie kunstilise kollektiivi ühisel pingutusel päris kobe näkk.

 

HP juhendamisel asusid tööle ka tarbekunstidisainerid, kes tegid meile praktilise ja stiilse tigu-WC koos kena fassaadi ja pealkirjaga – et ei tekiks teistel turistidel kaksipidi mõtlemist, millega tegu on.

 

 

Suurest loomingulisest rapsimisest ja kõrgusest andis pulss veel poole ööni kõrvus tunda, kuid väikese aspiriini abiga sai aeg enam vähem hommikuni hõreda unega ära sisustatud.

 

10.07.

Peale hommikusi toimetusi hakkasid peale õppused lumel, milleks läksime veidi eemale mäest allalaskmiseks sobivale nõlvale. Eesmärk oli ennast mäest alla libisemisel hoo pealt kirka abil pidama saada. Kogenud tegijad näitasid ette ja me proovisime järele teha, mis oli päris lõbus. Harjutasime ka seongus kukkuja julgestamist, mille tippmark  (kaaslase julgestus kirkalöögiga oma reide) jäi seekord sooritamata.

Tegime veel muid huvitavaid trikke köite ja karabiinidega, kuni kõht tühjaks läks ja fantaasia otsa sai.

Väike eine, laager kokku ja suundusime tõstukijaama tagasi. Midile ronides tundsime  ennast juba peaaegu tõeliste alpinistidena..

Chamonix’s lõime taas aega surnuks shoppinguga.


Hankisin omale eelmiste prügikasti rännanud räbalate asemel uued kindad ja täiendasin plaastrivarusid, sest teibi pealt ei tasu matkal kunagi kokku hoida.
 

Valmistasime üle hulga aja korraliku õhtusöögi ja chillisime niisama.

 

Õhtupoolikul saabusid laagrisse Sabad, kes leidsid endale vaatamata kämpsiomaniku väitele - et vabu kohti enam pole – meile naabriks kolinud prantslaste karavani hoovil kena telkimisplatsi ning said kogu järgneva õhtu ja päeva jooksul nautida konnaõgijate välgunooli pilduvaid pilke ja erinevaid prantsuse-keelseid repliike, mida nad kehvale keeleoskusele apelleerides edukalt ignoreerisid.

Vahepeal aktiveerus ka meie tõreda olemisega kämpaomanik, kes püüdis selgust luua, kes ja mitme telgiga eri päevadel kämpingus on ööbinud. Mõne aja pärast sai ta ise ka oma ürituse lootusetusest aru ja järgnevatel õhtutel hakkas ta koos oma naisega meie telke ja nägusid süstemaatiliselt loendamas käima.

Pimedaks jõudsid varustusretkelt tagasi meie vedurid, kes olid naaberkülast muu hulgas kokku ostnud hulgi odavat siidrit ning veini. Enamik sellest osutus täitsa joodavaks kraamiks ning sai veedetud pikk ja meeleolukas laagriõhtu.

 

11.07.

Tänaseks oli plaanitud taas Midi’le sõita ning sealt kolme tipu marsruuti pidi tippu võtma minna.

Hommikul asusime usinalt pakkima aga päeva peale selgus, et tormi tõttu tõstukid üles ei lähe ja viimased mäesolijad tuuakse ka ohutuse mõttes alla. All oli suht ilus ilm ja asjade selline korraldus tuli meile ootamatu üllatusena.

Võttes eeskuju sabadest: „Meil on päike ja puhkus!“ – sättisime ennast mõnusalt päikese kätte peesitama. Aga meie pidu ei kestnud kaua, mõne aja pärast ilmusid välja HP ja Karu uue grandioosse välkrünnaku kavaga.

Vastavalt värskele plaanile jookseme kergete kottidega kolme tipu marsruuti pidi ühe päevaga  sipstigi - Mont-Blanc'ile ja tagasi.

Midil kogetud pohmelli meenutavat „reibast“ olemist meenutades ei tundunud see sutsti-sinna-ja-tagasi-käik mulle väga usutav aga pealike otsused ei kuulunud vaidlustamisele.

Niisiis oli meil selle suurepärase idee teostamiseks vaja hankida tipukotid, mida läksimegi kohe kohalike kaupmeeste rõõmuks küla peale hankima. Lisaks ostsin omale pealambi jaoks elukallid patareid (21€ neljase AAA paki eest) ja nõrkemiseni shokolaadi-müslibatoone.

 

12.07.

Ärkasime ja saime nodi kokku üsna varakult ning tõstukid olid ka käima pandud. Midi orus juba tuttavas paigas panime oma telklaagri üles - ootama meie hilisemat saabumist.

HP arvetuste järgi oleks me sellelt ühepäevaselt tripilt pidanud kusagil õhtul 11 paiku tagasi jõudma.

Asusime hanereas teele ca 9 paiku hommikul. Midi’lt alates jõudsime kolme tipu marsruudist üles ronida esimese 600m-se järsu tõusu. Eelmise päeva plaan oleks olnud tõusta koos suurte seljakottidega sama nõlva pidi Taculile. Tänasin õnne, et see plaan ei realiseerunud, sellel tõusul sai juba väikesegi kotiga sammahaaval üles astudes pulsi piirajasse.

Päike paistis, kuid tuul oli päris kõva,tormimaskid kulusid marjaks ära. Grupp püsis koos ja vahepeal tegime paar hingetõmbepausi ka. Mõnes kohas oli vaja rajal kirkat seina lüüa, et ennast järsematest kohtadest esiveoga üles vinnata.

Keskpäeva paiku jõudsime Tacul’i nõlvale vaatega Mt. Maudit peale. Pidime juba laskuma hakkama, et võtta kurss Maudit'ile, kui mingi prantslaste grupp meie kõrval hakkas kõva häälega karjuma ja kätega vehkima. Selgus, et hommikul oli trassil olnud laviin ning otsitakse hukkunuid, alla vaadates nägimegi päästeöid ning õhus tiirlesid helikopterid.

Järgnes arutelu teemal, mis edasi? Tuli kõne Sabadelt, kes küsisid, kus me oleme ja teatasid, et esialgsetel andmetel on laviinis surma saanud 8 inimest.

Kummaline oli, et siit eemalt päästetöid jälgides ei tekkinud mingit emotsiooni, ilmselt blokkis aju selle shokeeriva info nii ära, et toimunu ei jõudnudki täielikult kohale. Võimalik, et see oli õnnelik juhus, et meie oma esialgse kava kohaselt siia päeva võrra varem polnud jõudnud..

Õhus edasi-tagasi voorivad helikopterid ja vahepeal prantslastega rääkinud Karu suutsid HP-d veenda, et on mõistlik esialgsest plaanist loobuda ja suundusime hoopis Taculi (4248 m.) tippu vallutama.

Nagu rahvamassidest järeldasime, tegid seda nii mõnedki teised grupid, kes laviinitrassi ei jätkanud.
Karu pani meile kribinal-krabinal üles julgestusköie, mida mööda oli lust ja rõõm mööda kaljunukke Tacul'i otsa ronida.

 

Tipus lõikas aga korralik tuul ning kibelesime juba vähe aja pärast tagasiteele.

Tuldud teed laagri suunas laskudes tuli mul ühel hetkel kõrgusekartuse paanikahoog peale. Klammerdusin kõigi kõmne küüne ja kirkaga nõlva külge ja roomasin tasahilju allapoole. Heldurit see muidugi ei rõõmustanud ja järgnes põhjalik loeng laskumistehnikast koos vihjetega vajadusele veel tänase päeva jooksul siit mäest alla saada. Suurem osa jutust läks mul paraku ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuna roomamine nõudis enamuse mu tähelepanust ja enegiast.

 

Siis läks nõlv taas laugemaks ning saime üsna jõudsal sammul allapoole marssida. Peagi jõudsime tagasi orgu. Kohale olid saabunud sabakesed, kes olid ennast laagrisse sättinud meie linnaku lähedusse ja teadsid rääkida, et rada Mont Blancile on suletud ja Mauditi nõlval käivad endiselt otsingud. 

Meie telkidesse olid päästjad jätnud ka inglise- ja prantsusekeelsed kirjad, et juhul kui me juhtusime nägema laviini tulekut, võtaksime nendega ühendust.

Muidu oli kogu Midi platoo, mis enne oli siginat-sagimist täis, peale laviini justkui välja surnud.

Olin HP epistli ja enda vähese ronimisvõimekuse üle ikka veel veel pahur ja tegin mõnd aega telgis torssis nägu. Kuid kuna kunstilaager võttis vaikselt tuurid üles, tuli mul end varsti välja ajada - enne kui me teosed renoveerimistööde käigus tundmatuseni muudetud saavad. Kunst nõuab ohvreid nagu öeldakse ja pidin noorte skulptorite juhendamise raske töö enda peale võtma.
 

Õhtu läks üsna külmaks ja tundsin oma alla laagrisse jäetud plaskust sügavat puudust. Käisin uurimas, kas teistel soojendavate jookide varusid leidub ja selgus, et HP-l oligi kaasas miski aniisimaitseline surrogaat.

Valasin sealt omale sortsu kruusi aga õnnetuseks suutsin selle Karu telki ümber ajada, millest tõusis hirmus kisa. Kuivatasin kõik kenasti kallihinnalise WC-paberiga ära ja seletasin, et telki tulebki aeg ajalt desinfitseerida, et sokihais ära ei tapaks. Läksin võtsin HP joogist veel natuke matti, villisin selle seekord targu plastpudelisse ja kallasin greibimahla peale. Igatahes päästis see jook minu öö, mis oleks muidu külma tõttu suht katkendlikuks jäänud.

HP kokkuvõtet toimunust kuulsin järgmisel päeval, mille kohaselt „hävitas Täpp ühe õhtuga kogu grupi kange alkoholi tagavara.“ 

Seltsimehed! Normid tuleb kriitilise pilguga üle vaadata: kas pea kümnepealisele mansaftile kaheks päevaks krõbedas külmas kokku 0,5l jooki on ikka ellujäämiseks piisav kogus? ;)

 

13.07.

Käis läbi idee mööda liustikku jalgsi alla minna, kuid otsustasime siiski tõstuki kasuks. Seega asusime hommikul teele Midi jaama, et alla sõita.

 

Fotokad plõksisid meie taieste väljanäitust rohkem kui ümberkaudseid mägesid. Järgmine kord tahaks oma lumenaist ja -meest kuskil Mt.Blanc'i tutvustavas brozhüüris näha!

Ilm läks kehvaks ja näha polnud halligi. Tuul oli Midi harjal ikka väga tugev ja tõusul puhates esitasin vahepala praktilisest matkakoolist - "Ära jäta kunagi oma seljakotti niisama nõlvale vedelema!" Mäest alla hüples mu kott tuule- ja raskusjõul tubli vungiga ja vaevu sain allarulluva koti jooksu pealt kätte, enne kui see nähtavusulatusest kaugemale jõudis veereda.

Tõstukid ei käinud ja tuiasime mööda tühja jaama ringi teadmata, kas üldse sel päeval alla saame. Mingi hetk anti nn. tõstuki-häire ja meid organiseeriti järjekorda. Passisime teiste jaamas olnud inimestega kitsas koridoris rivis oma hea tunni. Kuskil keskpäeva paiku hakkas asi jälle liikuma jäämürakate kukkumisega tõstukikabiini katusele. Kuid pea peale meie allajõudmist pandi tõstukiliiklus uuesti kinni, mistõttu jäid Sabad paariks päevaks üles tuule- ja tormivangi. Hea aklimati said vähemalt.
 

Meie nautisime peale külas maandumist täiega tsivilisatsiooni mõnusid. Parkisime kes kõrtsus kes kämpas kõhud korralikult täis - viimase tegevuse juures puudus vähe et oleksin kergest rammestusest näoli praetaldrikus tukastanud.
 

Laagris tegime korraliku pesu- ja saunapäeva ning laotasime kogu oma staffi väljanäituse korras platsile tuulduma. Arutasime veel, mis edasi ning vedurid käisd giidikeskuses maad ja mäeolusid uurimas.

Samal õhtul toimusid Chamonix’s kaljuronimise maailmameistrivõistlused. Vaatamata alanud lausvihmale, mille eest pakkisime ennast keepide ja kilede sisse, vaatasime võistluse lõpuni – kole põnev oli. Elasin nii sisse, et huilgasin iga kord, kui keegi ronijatest kõrgelt seina küljest lahti kukkus ja köide kõlkuma jäi.

 

Chamonix 2012 - naiste finaal

Chamonix 2012 - meeste finaal

 

Pärast ämblikemeeste ja -naiste showd oli väike kontsert ja tulevärk ka. Karu tegi vihjeid, et võiks veel linna peale pummeldama minna aga homseks olid meil suured plaanid, nii et eelistasime viisakal ajal põhku pugeda.

 

14.07.

Istusime jälle all, tõstukid ei käinud. Jõudsin hommikuse "metsajooksu" sildi all ära käia laagri lähedasel mäeküljel metsmaasikaid nosimas.

Kämpas paistis et HP on meie Mt.Blanc'i tõusu osas üsna pessimistlik: reisiaega on järele jäänud liiga vähe ja ilmaprognoos tipputõusuks kehv - ehk teeme lihtsalt ümbruskonnas ühe väikse tiiru, mida ta eelistanuks juba mitu korda käidud MB tipule.

Aga nii mõnigi ihkas seda tippu - see oli olnud ju reisi eesmärk - ning HP-l läks süda lõpuks hellaks. Vedurid läksid veel infot hankima ja genereerisid uue plaani Blanc'i vallutamiseks  normal route'i pidi, trotsides ilmastikuolusid ning lootes sünoptikute poolt lubatud ühepäevasele ilmaaknale.

Hilisel pealelõunal sõitsime siis bussiga naaberkülla Les Houches’esse, sealt tõstukile  ja St.Crevais kaudu rongiga üles. Tõstukilt rongile minnes jäi meil üle tunni jagu aega, mille sisustasime aasal lesimise ja botaniseerimisega. Lõpuks rong tuli ja saime peaaaegu lõppjaama, kõrgemale meid mõni aeg tagasi toimunud varingu ja trassi ehitustööde tõttu enam ei sõidutatud.

Hakkasime alpiniidust mäekülge pidi uhkes üksinduses reipalt ülespoole astuma rusunõlva jalamil asuva hüti suunas, mis oli planeeritud meie esimeseks öömajaks.

 

Sinna (kõrgusele ca 2500 m.) me õnnelikult enne pimedat ka jõudsime 

 

 

 

 

 

15.07.

Pärtli äratuskella optimistliku muusikapala saatel saime varakult üles ja Nipidele mitteomaselt asusime õigeaegselt teele. Väljas hahetas ja hommikuses sombus hakkasime tatsama Goûter' kalju jalamil asuva Tete Rousse (3167m) hüti suunas.

Seal tegime väikese vahepeatuse ja kakaod. Peale meie oli hütis ehk kümmekond inimest (tavaolukorras on see puupüsti täis) ja paar telki väljas. Nagu selgus olid sealhulgas ka mõned eestlased, kes samuti homme tippu üritasid.

Ees ootas 600 m. tõus Goûter’ kaljust. Erinevalt ilusa ilmaga päevadest, kus see nõlv rahvast kihab ja kassidega ükteisele pähe astutakse, nägime tänasel tõusul vaid mõnda inimest. Ilmselt peeti ilmaolusid piisavalt ebasoodsaks, tänu millele saime nautida privaatset ronimist inimtühjadel kaljudel.

Muidu oli üles turnida üsna ok, keerulisemaks tegi asja vaid värskelt sadanud lörts, millel saabas libisema kippus. Kiirema edasiliikumise nimel olime ilma seonguta, igaüks julgestas ennast ise, aga komistades kukkumine oleks mõnes kohas tõotanud ikka päris korraliku sirgjoones vabalangemist.

Kuna mul hakkas kõrguse ja sulalumel kaapimise peale närv krussi minema, panin omale poolel maal kassid alla, teised rühkisid vapralt saabastega edasi.

Lõuna paiku jõudsime Refuge du Goûter'ni (3817m.). Sellega oli ronimislõik läbi ja tegime hütis lõunapausi koos suure potitäie teega. Ilm oli muutunud päikesepaisteliseks ning majakeses töötavad päevitunud jumega noored mehed rookisid õuel naiste rõõmuks palja ülakehaga lund ja viskasid omavahel nalja.

Edasi võtsime suuna Mt.Blanc'i sadula ning Vallot' hüti poole. Päike siras ja meie hiivasime end tillukeste sammude haaval järjekindlalt ülespoole.

 

Hapnikupuudus andis tunda ja energiavarude säästmiseks tuli kõndida väljamõõdetud rütmis: samm - puhkus - samm, sest tänase päevaga tuli enne laagrissejäämist läbida veel 500 m. tõusu.

Hiliseks pealelõunaks jõudsimegi sadulasse ning HP paistis olevat tehtud tööga ilmselgelt rahul: ühe päevaga Alpides 1800+ m. tõusu võtta on juba omaette saavutus.

Aga sellega asi ei piirdunud: kuna ilm oli jätkuvalt ilus ja suurem osa grupist endiselt väge täis (ja Sabadele ka ju vaja muljet avaldada), otsustas Heldur entusiastlikult veel samal päeval proovida tippu võtma minna. HP eeskujul viskasid kangemad matkasellid kotid maha ja panid õkva ülespoole ajama. Mahajääjate lohutuseks käidi välja lubadus, et igal juhul on ka homme tipupäev plaanis, olenemata sellest kas sinna täna jõutakse või ei.

Me tundsime Enega, et vajaks vähe puhkust ja jäime sadulale telgialuseid kobestama ning lumme kaevuma, mis osutus mitte just kõige lihtsamaks ülesandeks.

Ilm oli metsa keeranud, praktiliselt veerand tundi peale rünnakrühma lahkumist tõusule mattus kogu mägi uttu, päike kadus nagu nõiaväel ja algas korralik pinnatuisk, mis keerutas tuult ja lund vahelduva eduga kõigist ilmakaartest.

Mõistatasime, kaugele ja kõrgele tugevamad Nipid selles kissellis veel ronivad ning vehkisime nagu vanad söekaevurid kirkaga jäässe auke uuristada. Mitmetunnise töö tulemusel olime suutnud piisava suurusega augu kaevata vaid kahe telgi ülespanemiseks. Lohutasime ennast, et kindlasti on tugevamate grupil veel küllaga jõudu varuks, kui nad ükskord alla jõuavad ja pugesime tormi eest telkidesse peitu.

Aga tagasi ei tulnud nad enne kui vast kolme tunni möödudes, kui me juba suht lootusetult ära külmununa tuules kummuvate telkide vahel hambaid plagistasime, teadmata kelle kotis võiks olla priimused ja õhtuks planeeritud toiduvaru.

Seega, peale kaunilt härmas ja kergelt jääs Nipide ekspeditsiooni tagasitulekut (nad otsustasid siiski paar küngast enne MB tippu tagasi pöörata), läks toidutegemisega veel jupp aega. Lõpuks sai sisse kugistatud tormis kiirelt jahtuv pläust koos teega ning järgnes minu senise elu külmim ööbimine.

Vaatamata sellele, et magamiskotis olid mul seljas kõik soojad vatid, mis üldse kaasa olid võetud, tundus mulle nagu oleksin magnud riieteta ja õhukese lina all.

Kirusin taas kord seda idiooti, kes mind sellele ekskursioonile kirja pani ja ei saanud aru, mida siia jääkõlekülmale sadulale ära olen kaotanud...

 

16.07.

Tipupäev

Hommikuks olid kõik telgis olevad suured veepudelid täiega läbi jäätunud.

Varahommikul kuulsime mööduvat üht eestlaste gruppi, keda eelmisel päeval Goutier’ hüti juures nägime laagerdamas. Meieni kostsid katkendlikud kommentaarid: „Nad pidid küll väga kurnatud olema, kui eile siia laagrisse jäid.. ja kuidas nad üldse siia välja jõudsid.. nii pikk tõus..“.

Ise põõnasime hilise hommikuni ja asutasime end ülespoole ronima sel ajal kui mõistlikud matkajad end juba laskumisele sätivad. Aga ilm oli nagu ennustatud, ilus ja päikeseline.

Kaunis talvehommik, vabandust: lumine suvehommik  - hajutas tasapisi külmakangestuse ning halvad mälestused kõledast ööst hakkasid tuhmuma nagu see ikka halbade mälestustega juhtub. Ka öö läbi möllanud tuul oli veidi tagasi tõmbunud, kuid siiski veel päris tugev.

Kuna aega oli jäänud napilt, asendasime hommikusöögi paari kiire müslibatooniampsu ja väikese teega ning asusime tipurajale.

Ülespoole looklev harjarada oli kitsas ja maaliline, külgnedes kohati piisavalt sügavate järsakutega, mistõttu algatasin HP-ga pikema diskussiooni turvavarustuse kasutamise teemal. Tulemusena võttis Heldur mind personaalselt seongusse, millega sai mulle osaks au pealiku valvsa pilgu all rivi eesotsas ülespoole rühkida. Teised olid piisavalt tegijad, et ilma julgestusköieta harjarada pidi jalutada.

Tõus polnud õnneks nii järsk kui Midi jaama lähistel ja ökonoomset tempot hoides saime ilusti üles. Ilm oli nagu tipupäevaks tellitud ja vaatamata kõvale tuulele saime kohustusliku fotosessiooni tehud ja avasime ka selleks puhuks kaasa veetud vahuka.

Shampust seal üleval palju manustada ei tahtnudki, alla siit vaja ka veel ühes tükis saada.

Pelgasin juba ette Goutier’ kaljullt allaronimist, mis nagu olin oletanud, meie äraolekul tahedamaks polnud läinud -


pigem vastupidi: lund-lörtsi oli rajale vahepealjuurde sadanud.

Enne Mt. Blanci sadulat nägime maas puhkamas kolme noort, kellele sai pakutud veidi meie tipumärjukest. Peale seda kui olime oma laagri kokku korjanud, nägime neid ikka veel sealsamas ringi tuigerdamas stiilis: 50m kõndi – 10 min maas lesimist. Selle peale andsime neile ära osa oma energiajooke, komme ja glükoosi lootuses, et selle najal veavad nad end ehk järgmise hütini välja.

Lõunaks jõudsime tagasi Refuge du Goûter'i juurde, kus tegime väikese eine ja puhkepausi. Organism hakkas vist kõrguse ja koormuse shokist toibuma: söögiisu tuli tagasi - ärajäänud hommikusöök andis end ikka täiega tunda ja hull janu tuli peale. Viimase sularahanatukese eest keerasin omale sisse omleti (te ei taha teada, mis see maksab sellisel kõrgusel!) ja tankisin enne laskumist ühe energiajoogi, mis maitses üllatavalt hästi.

HP shefluse all sain Goutier’ kaljudelt suuemate jamadeta alla kuid üldiselt võttis laskumine meil oodatust rohkem aega. Kaljud olid jätkuvalt suht inimtühjad ja vahepeal tundus juba, et oleme raja kaotanud, kui õnneks hakkas tuttav kuluaar eemalt paistma.

Ükshaaval läbisime ohtlikuks peetava kuluaari ning alles peale seda kui jõudsime taas lahedamalt kõnnitavale nõlvale, märkasin kui ilus on päikeseloojangu valguses mägine maastik ümberringi ..
 

 

 

Hämaruses jõudsime tagasi meie selle retke esimesse öömajja. Totaalne pinge langus oli käes, istusin loojangut vaadates kivirahnude otsas ja rõõmustasin siiralt, et olime jälle jõudnud kõrgusele, kus kaljunukkidel kasvas juba veidi sammalt ja mõned haprad lilled.
 

Mulle meenus ka kunagine Alar Siku lause: alles seal üleval hakkad aru saama kui hea ikka allpool (lumepiiri) on olla..

 

Hütis valmis õhtulobi kuid hirmsad neelud käisid värskema kraami järele. Oleksin valmis olnud lõigu arbuusi eest pool kuningriiki ära andma. Kuningriiki ja arbuusi meil muidugi polnud aga Pärtlil leidus seljakotis üks roheline õun!!! Õunaviil andis välja tõelise gurmeeroa mõõdu: nii hõrgult pole üks importpuuvili ei enne ega peale seda veel maitsenud :)

Vastu ööd saabus meie onni ka üks pisut hüsteeriline iirlane, kes rääkis lugusid just kadunumaläinud kahest Poolakast ja ühes prantsuse arstist, kelle sõrmed olid ära külmunud. Kuna tal polnud kaasas mingit mõistlikku varustust, kraapisime talle kamba peale kokku ühe magamisaluse ja tekikese, söötsime mehele sisse oma kartulipudrujäänused ja panime ta ära tuttu.

 

17.07.

Hommik oli kena. Otsustasime mitte
minna tõusul kasutatud rada, vaid otsemat teed pidi rongi lõppjaama suunas, mis tunneli varingu tõttu  kinni oli. Jaamas käis tõesti ehitus ja esialgu paistis, et me ei pääsegi läbi tunneli ning tuleb tagasi minna, kuid õnneks leidsid nutikamad raja ümber tunneli. Tee läks edasi suht järsult alla mööda raudteeliipreid ja munakive, mis polnud sugugi nii mõnus astumine kui serpentiinidena kulgevat matkarada pidi oleks olnud.  

Puupüsti täis rongi saabudes mõistsime, kui õnnega koos me olime, et saime nautida Mt. Blanc’i tõusu praktiliselt inimtühjal rajal.

Kulgesime rongi, tõstukite ja bussiga kämpasse, teel küpsesid SPA-plaanid. Kui tahata ennast veel päikese käes praadida, siis oli selleks suht tagumine aeg.

Mingil hetkel selgus, et matkakoormusele ei pidanud vastu mu pangakaart, millest oli järele jäänud natuke plastikupuru taskupõhjas. Ülejäänud reisiaja sain olla oma kaaslastele tänuväärseks laenukliendiks.

Maskeerusime kämpas kiirelt normaalseteks turistideks ja asusime neljakesi bussi otsima, mis meid läbi tunneli Itaalia poolele Cormayouri SPA-sse viiks.

SPA Pre Saint Didier, kuhu pealelõunal õnnelikult maandusime, oli igati peen asutus. Administraator jagas klientidele välja valged hommikumantlid ja käterätid ning pidulikus saalis sai end kosutada erinevate snäkkide ja jookidega.

Ilmselt oli kultuurishokk meile liiga suur – alles eelmisel päeval käisime ju MB tipus – sest kogu üritus ajas mind hüsteeriliselt itsitama: vaiksed valgetes kitlites (st.hommikumantlites) inimesed suures trellitatud akendega saalis rahustava muusika saatel sussidega sahistamas ja jogurtit luristamas - andsid üsna  hullumaja mõõdu välja küll. Proovisime oma turtsumisega teisi külastajaid mitte väga häirida ja omale sööki mitte hingekurku tõmmata.

SPA sisehoovis küttis Itaalia päike täiega, maja taustal laiutas kõrgmäestiku vaade. Jäätist serveeriti otse basseini ja kui kuumust tundus vähe olevat, sai õuel olevas klaasist majakeses leilisauna nautida. Veel oli huvitav veealuse muusikaga lõõgastusbassein ja ca 50 c veega jaapani saun. Peesitasime sanatoorselt õhtuni ja hästi tegime, sest sellega meie sellesuvine päevitus ka piirdus.

 

18.07.

Tagasi lendasime varasel hommikutunnil peale enam-vähem magamata ööd. Möödus unine päev pagasina transferibusside, lennukite ja vahemaandumisjaamade vahel kulgedes.  

Õhtuks jõudsime kergelt zombistunult koju ja vähemalt mind painas väike kahtlus, kas kahe möödunud nädala sündmused on aset leidnud ilmsi või on need vaid mu unesegase aju kujutluspildid...